Lühijutt.

Teekond tundmatusse

 „Appiiiiiii,“ ütles ta kriiskava häälega, mis oli sedavõrd terav, et võiks läbi lõigata ka kõige sitkema kanakoiva kondist. Miski sametine oli ukseavast sisenedes vastu ta higist leemendavat otsaesist puudutanud. „ÕÕÕH, ämblikuvõrk,“ mõtles ta tülgastusega, kui meeleheitlikult oma nägu ja ühtlasi ka keha agressiivsete liigutustega puhtaks üritas rapsida.

 Ta oli viimati siin hoones olnud enam kui kümme aastat tagasi, paik oli tundmatuseni muutunud. Talle näikse nagu tolmused toad elaksid justkui oma elu. Aknanurgas, õõvastust tekitavate ämblikuvõrkude keskel, lamas ämblikupoiss, endal ülimalt rahulolev nägu peas. Eks oli ka põhjust – võimustvõtvates ämblikutoodangutes oli rohkem kärbseid kui Võrtsu peal mõnuleva kalamehe Jüri võrgus räimesid (ja seda veel Jürka parimatel päevadel). Põrandad meenutasid miinivälja – rotipabulaid oli rohkem kui suudaks ja viitsiks kokku lugeda. Vana ahju peal vedelev roostes pada jättis mulje, et kuulub pigem ajaloomuuseumisse kui tuppa. Oma kaks kompsu kriuksuva kušeti peale visanud, võpatas ta korraks tolmupahmaka peale, mis momentaarselt tee ta silmadesse ja ninna leidis. „See pole võimalik,“ pomises ta omaette, ise olukorra lootusetuse peale naeru tagasi hoides, samal ajal, kui kiirete käeliigutustega uuesti oma vaatevälja taastas.

 „Okei, okei lapi ja veega saab asja küll,“ mõtles ta endamisi, kui teadmistejanuse pilguga ainiti ümberringi vahtis. Seljas lühikesed teksaspüksid, needsamad, mille kohta vanaisa mullu öelnud, et kui need oleksid veel lühemad, jääks ta sekundi pealt pimedaks. Ülemist kehapoolt ehtis vana ülikoolipusa, rosinaks kuklil see vana tumepunane roosteplekk, mida ei ema ega vanaema polnud suutnud välja saada Gillit Bängi ega Mister Muskliga. Ta haaras ühest oma kompsust tumelilla rätiku, sidus selle oma pühademuna sarnaselt läikiva kiila peanupu otsa ja teisest kaks lateks kummikinnast, et olukord majas enda kontrolli alla saada.

 * * *

Mitte kunagi oma elu jooksul polnud ta pidanud elamist kraamima taolistes oludes. Ja seda elukest oli selleks momendiks juba parasjagu kokku kraabitud- tervenisti kahekümne seitsme eluaasta jagu. Esimene probleem: kuidas saada sooja vett, kui majas puudub veevärk. „Okei, kui ma õigesti mäletan, on maja taga kaev,“ mõtiskles ta endamisi. Lillekestega flipflopid varba otsa torganud, hakkas ta sumpama läbi rinnuni heina selles suunas, kus tema mäletamistmööda pidi olema kaev. Erna retke meenutav rännak ei möödunud muidugi-mõista vahejuhtumiteta. Paar meetrit vantsinud, kõlas esimene kile karjatus, millele järgnes trükimusta mitte kannatav äärmiselt ebatsensuurne sõna. Ei midagi eluohtlikku, lihtsalt üks nõges tegemas seda, milleks ta siia ilma loodud – kõrvetusi jagamas. Paar meetrit edasi kõndinud, kõlas veelgi kiledam karjatus, mida samuti saatis vürtsikate ja mahlakate eestikeelsete sõnade ühendkoor. Nõges 2, tema 0.

Endalegi suureks üllatuseks oli ta sekundid hiljem kaevu asukoha tuvastanud. Ta lükkas rohelise sametikihiga kaetud kaevuplate ühes kõigi sealsete elanikega kõrvale. Kusjuures, keha oli terve protsessi vältel krõnksu tõmmatud, kuna üllatus-üllatus vingerdavate prussakatega polnud ta kunagi sinapeal olnud. „Okei, kuidas see süsteem siin käibki,“ küsis ta endalt, vaadates kaevu kõiki komponente. Kinnitanud ämbri kaevuketi külge ja selle alla kerinud, et õngitseda vett nagu kodutu õngitseb purskkaevust õnnesente, hoidis ta reaalselt vasakul käel pöialt pihus ja pomises omaette „Palun jumal tee nii, et ma saaksin selle kuradi vee kätte,“ lisades kähku nagu automatiseeritult „Aa ja palun vabandust, et ma kasutasin sõna „kurat“. „Appi, jälle“. Ämber tegi vette kukkudes mulksatuse ja vajus sügavale vee alla. Võttes appi kogu oma jõu, mis peitus nendes iial-jõusaali-mitte-näinud biitsepsites hakkas ta kahe käega ämbrit ülespoole kerima. Endalegi suureks üllatuseks kerkis ämber pinnale, kahele poole vett üle serva pritsides justkui nagu vaal Willy filmist päästke Willy, kui ta triumfeerides tagasi avamerele jõudnud tegi pisarakiskuvaid hüppeid merest kõrgele õhku ja tagasi merre. Pange jõudmine neiu hoolitsetud käte vahele oli väike samm inimkonnale, aga VÄGA suur samm temale.

* * *

 „Super, vähemalt üks positiivne asi,“ mõtles ta endamisi kui sai aru, et pliidi ees ootavad ahju minemisest unistavad puuhalud. Mõeldud, tehtud. Rahmeldamisest pind nimetissõrme ehtimas, sai ta tule tegemisega üllatavalt hästi hakkama. Paarkümmend minutit hiljem oli pajas oma edasist saatust ootava vee temperatuur sedavõrd kõrge, et vabatahtlikult kätt näiteks sisse panna ei tahaks. Seni, kuni vesi natukene jahtus, pühkis ta ühetoalise maja toa puhtaks kõiksugu tolmust, rotipabulatest ja muust pahnast, mis põrandale kogunenud oli. Jäi mulje nagu koht poleks tarmuka perenaise kätt tunda saanud aastaid. Ta turtsatas kõvasti naerma, kui end silmanurgast peeglist silmas. „Nagu päris perenaine või mis,“ ütles ta endamisi. Talle oli õpetatud, et tolmu toast välja pühkimine toob halba õnne, aga sellel päeval ei saanud tal õnnest enam rohkem suva olla- tolm lendas uksest välja sama kiiresti nagu tolm ikka lendab. Põrandat pühkis ta lapiga selliselt esimest korda elus. Ta oli paar korda näinud, kuidas vanaema teinud oli. Vansu oli alati olnud nimelt see inimene, kes kirus maapõhja tolmuimejaid. „Miks neid vaja on, tolmu nad ei võta, lapiga põranda üle käid, nii et naksub, vaata siis pole tolmukübemetest halli haisugi,“ oli ta öelnud talle nii mitu korda, et kahe käe sõrmedest tuleks puudu, välja arvatud siis, kui tegemist on inimesega, kellel näiteks vasakul käel on 8 sõrme. Enam-vähem. Tehnika oli siis selline, et lapike kasta kõigepealt sooja vette ja seejärel siduda ümber põrandaharja. Näiteks mõelda, et põrandaharja ots on väike poiss ja talle on vaja särk selga panna, aga poiss on natuke hulluke, ehk et särk tuleb TUGEVASTI kinni siduda. Põrand muuseas läikis imetabaselt, kui ta kümmekond minutit hiljem temaga lõpparve teinud oli.

* * *

 Selleks ajaks oli juba õues hämarduma hakanud. Ta hakkas oma kompsudest välja võtma kaasa taritud varandust. Perepilt oli esimene, mis näppu jäi. Isa, ema, kaks õde, vanaema. See oli jõulupilt, kuusk oli ka pildil, aga see oli kõige koledam kuusk, mida nende pere iial näinud on. Isa oli ta metsast ise toonud ja kui kodus ema esimese asjana ukse peal küsis, et „Mis sa oled peast täitsa segi läinud või?“ oli ta vaid vastanud „Jõulud on andmise ja heategemise aeg. Otsustasin sellele kuusele võimaluse anda, anna ka sina“. Ta polnud varem kuulnud isa nii sügavaid sõnu kui kuldmunasid oma suu vahelt pillamas. Pildil olid kõik inimesed õnnelikud. Vähemalt tundus nii. Noorem õde vihkas seda pilti, kuna tekitas valeillusiooni, et ta silmad on kõõrdis. Päris elus ei ole. Nii ta väidab. Teised arvavad teisiti.

 Järgmisena pani ta lauale parima sõbra Manfredi pildi. Manfred poseeris pildil laua kõrval, kuhu oli laotatud tuhat kontsaplekki. Manfred oli kingsepp ja üks kuradi hea sõber. Põhjendusi rohkem kui miljon. Ja siis tulid riburadapidi kotisuuvahelt nähtavale kõik ta lemmikud söögid ja joogid. Rohelised pringelsid, küüslaugu dipikaste (ta ei suutnud süüa pringelseid ilma dipikastmeta, mis tema arvates oli sama vajalik nagu peldikus paber) valgehallitusjuust (kõige kallim, mida ta Selveri poeriiulitel näinud oli), viinamarjad (seemneteta muidugi), herned (vähemalt nii palju, et puuksuma panna kümme keskmise isuga poisijõmpsikat), raffaello kommid. Ta võttis välja ka oma iPodi ja ilma mingisuguse kahtluseta käivitas Lana Del Ray albumi. Käima läks, ei midagi muud, kui „Born to die“.

 Ja siis algas selline söögipidu, mille taolist polnud näinud ka väike rott, kes piilus põrandapraost toimuvat (jah tema on vastutav ka sadade pabulate osas, mis tuppa sisenedes algselt põranda peal tervitasid). Raffaello, hernes, juust, hernes, raffaello, läbisegi. Söök oli ta elu, ta polnud seda kunagi varjanud. Ja kuigi viimastel kuudel polnud ta söögiisu enam see, mis vanasti, siis praegu tahtis ta võtta viimast just nagu oleks tegu olnud viimse söömaajaga. Ainult, et Jeesust ei olnud laua ümber, ja teisi ka mitte.

* * *

 Kui korralik nuumamine puhtas toas seljataga, võttis ta kotist välja ka oma kõige ilusamad nö pühapäevariided. Ta kutsus neid nii, kuigi kirikus pühapäeviti ei käinud. Enne kui ta valge triiksärgi ja musta seeliku selga pani, tahtis ta aga kaenlaalused puhtaks pesta, sest suurest rahmimisest tundis, et on päris higine. Ta tegi seda kraanikausi kohal, kusjuures ise samal ajal mõeldes, miks on vaja kraanikaussi, kui kraani ei ole. Aga kui ta pliita peal seisvast pajast kopsikuga omale vett kõrvale võttis ja oma filigraanselt raseeritud kaenlaaluseid puhtaks lobistas, leidis ta, et on ikka kuradima hea, et kraanikauss olemas on. Kasvõi selliste toimingute tarbeks. Pestud-kammitud, pani ta end kenasti riidesse ja võttis kotist välja 0,5-liitrise lauaviina koos läbipaistva kilekotiga, kus sees rohkem tablette kui tahaks ja suudaks lugeda. Ta tegi kotisuu lahti, võttis sealt nii palju valgeid tablette kui kämblasse mahtus ja loputas need alla suurte laua viina sõõmudega. Krimpsus nägu andis mõista, et see sõõm pole sama hea maitsega kui Pringles. Võibolla oli see ka põhjuseks, miks ta seejärel ühe ampsu pringelsit rosinaks peale võttis. Asetanud lauale kirja, kus peal kirjas „Kallile perele“, heitis ta asemele pikali.

 Pika ja südamliku kirja viimased kaks lauset olid:

 Ma ei olnud viimased kuus kuud Austraalias mandariine korjamas, mul oli pahaloomuline kasvaja, mis ei allu kiiritusravile. Ma armastan Teid.

 Alati Teie,

Rosalinda.

emo

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Valga-Viljandi-Valga, köha ja viirastused ehk kuidas Läka-Evvu koolitatud sai.

Läka-Evvu.. kas pole mitte vahva nimi? Tuletatud köhast, mis mind juba viis nädalat vaevanud on. Mis seob aga omavahel Tinnikuud, Ämmustet, Põrgat, Unametsat? Läka-Evvu ei teadnud, et sellised kohad Eestis eksisteerivadki, kuid tänasel vahval päeval õnnestus neist kohtadest, paljude teiste hulgas neljarattalisel läbi vuhiseda. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Las ma alustan algusest.

Automaiguline elukool

Tegin täna tarka nägu elu esimesel ajakirjanduslikul koolitusel. Kõik oli tore ja põnev. Kurioossem on aga tõik, et pidin täna elus esimest korda ihuüksinda pimedasõitu tegema (90 km Viljandisse sealt teistega edasi ja hiljem õhtul ka Viljandist Valka tagasi). No elukutselise põdejana eks hirme oli omajagu- esiteks saladuslik kiilasjää, mis end juba ilmutamas, teiseks saladuslikud metsaelukad, kel kange tahtmine just minu auto nina ees teepoolt vahetada, lisaks muidugi äraeksimise võimalus jne. Tegelikult viimast ma nii väga ei kartnudki, eks sildid aitavad eksju. Nojaa unetust ja viirastusi ma õdusal ööl enne tänast ei osanudki karta, kuid saatusel olid muga teistsugused plaanid. Nimelt köhis Läka-Evvu praktiliselt kogu öö ja sai sõba silmale vaid kaheks tunniks.

Kõik algas ühel müstilisel ööl

Algselt plaanitud kella kuuene start lükkus poole seitsme peale. Tõrvasse sain kenasti, siis tekkis küsimus, kuhu edasi. Kuna uskusin, et sinised pahapoisid ehk teeviidad avitavad üksikut hunti ehk mind, ei pidanud vajalikuks kaarti vms välja printida.

Pole vist vaja pikalt selgitada, kui õudne on sõita, kui pole saanud end korralikult välja magada. Ma arvasin, et sõit kulgeb mööda suuri maanteid, kus pole mingit probleemi. Suur oli aga mu üllatus, kui peale Tõrvat sattusin teejupile, kus “helkurid” teekattel puudusid. Ütleme nii, et võttis ikka südame alt tsipa võbisema küll, kui rekkad mulle vastu põrutasid ja ma võimalikult tee äärde hoidma pidin. Aiiiii millimeetrimäng, okok!

0 points to Viljandi

Aga kui ma olen alati kuulnud, et Valgamaa teed pidavat kehvad olema jne, siis sorry, ca 10. kilomeetrine teelõik, mis viib mitte Rooma vaid Viljandisse- ma reaalselt tundsin, et olen lendava vaiba peal. Tee polnud loodis (tohib sellist sõna kasutada?) Päriselt ka, mul oli tunne, et teen iga hetk suure õhulennu, vaatamata sellele, et kõikide varahommikustele osside pahameeleks sõitsin tegelikult vaid 60-70-ga. No hirmul on suured silmad eks, mul polnud nad muidugi füüsiliselt suured, pigem väsimusest vidukil, aga saate aru küll eks. Kui algus tundub raskena, siis usin kõigest üle saab (nagu laulusõnad jutustavad). Kohale sain ka mina ühes tükis ja auto ka. RÕÕM oli suur..

She wolf- Auu Auu ehk üksinda laantevahel

Aga pull algas õhtuse tagasitulekuga. Kell oli 7, kui ma startisin, eeldasin, et okei pool 9 HILJEMALT olen Valgas. Ma lootsin täpselt sama teed mööda tagasi minna, kui tulin. Aga noh kõik läks allamäge siis, kui Viljandis üks teelõik oli ühesuunaline ja ma pidin ringiga üritama õiget teejuppi leida, loomulikult ma seda ei leidnud.

Mobiil oli liiga tühi, et netti võtta, laptop oli ka tühi. Klassika. Mul oli teemoonaks veel vahva küüslaugupakike sätitud nii, et ohuvabalt saaks nosida. Teekond kulges nii, et nosimisest võisin vaid unistada. Päriselt ka ma pole nii hirmul vist kunagi roolis olnud. Alati naeran empsi üle, kui ta räägib, et pimedaga sõit pole mingi lõbuasi. AMEN TO THAT.

UDU, vihm, KOTTPIMEDUS. Sain õige teeotsa peale õnneks, aga see oli siiski (nagu hiljem selgus natuke teistsugune marsruut kui hommikune, aga no polnud minul aega seal menetleda, mõtlesin ainult, et saaks vaid Tõrva sildini välja. Ma olin üks väheseid liiklejaid,  üksik sõdur keset kottpimedat Eestimaad. Mühavad laaned ja salakavalad loomad. Muideks ma reaalselt kartsin, et iga hetk hüppab põder ette, ma sõitsin vist terve tee 60-ga. Nii mõnigi kord pidasin teeserval vilksatavaid helkureid PÕDRASILMADEKS. Suured puuladvad..ma ei saanud enam aru, kas on tegu puu või udukoguga. Ühesõnaga unetus oli teinud oma töö.

Püharistivägi, ma jõudsin ühes tükis kohale ja auto ka

Kui silt näitas, et Tõrva 22 mõtlesin ma, olgu Allah tänatud. Tõrva-Valga teelõik julgesin juba 90 kummi vinnata, muidugi kui põdraohu silti näitas, siis ma vist sõitsin 30-ga.  No see seletab seda, miks 90 km läbimine mul enamvähem sama kaua aega võttis, kui autojumalatel   Tallinnasse sõitmine. Õnneks lõpus kilometraaži näitu vaadates, täheldasin, et olin ikka suhteliselt operatiivset marsruuti pidi tulnud, sest mingeid üleliigseid kilomeetreid ma ei silmanud,

Toimetuse auto kiriku parklasse potsti kohale toimetanud, oli mul sihuke pingelangus, et ma jäin lihtsalt autosse 10ks minutiks lõõgastuma. Tahes-tahtmata hakkas peas kummitama 007 tunnuslaul “Die another day” VÕI SIIS Dioni Cel´i “I´m Alive“.

Siit moraal, et vihma, udu, kottpimedust ja metslooma hirmu trotsides sõitmise ajal unusta snäkid ja hea lõõgastav kulgemine, kus see ja teine.

Igastahes tulin, nägin ja võitsin. Ekstreemsete kohtumisteni.

Mina tänan,

Läka-Liisu

Pilt

Ühtegi bämbit ei näinud

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Komandeering

Blogilugejad!!!

Oleme kursakatega Põlvas Marta raadios komandeeringus. Meie tegemistel saab silma peal hoida aadressil: www.insaidmarta.blogspot.com

Kuulake meie siit: http://mmm.elion.ee/marta.asx Kui komandeering lõppenud ja tollel blogil kriips peal saate mu tegemistest jällegi siinsamas edasi lugeda!

Mina Tänan,

Eveliis

Posted in Uncategorized | 1 kommentaar

Tükike minust!

Tegin täna kõigi rõõmuks jälle oma signature dish´i : milleks on otseloomulikult kõikvõimas tuunikalatort. Kuna kellegil pole sünnipäeva ja otseselt mingit tähtpäeva samuti mitte, voolisid mu imeosavad käed kaunistuseks justkui võluväel minu hüüdnime: “Liisi”.

Paljas Liisi

Ja nii ma siis käingi täna terve päeva ringi justkui Jehoova tunnistaja tarest-tarre, pakkudes kõigile tükikest minust.

Valmis Liisi

Kas Te teadsite, et ka Pritnil on samanimeline lugu? Kuulake seda siit: https://www.youtube.com/watch?v=u4FF6MpcsRw Fantast lugu.

Tõin loengusse Britule ka tükikese minust. Sõi kõik ära.

Ootusärevus

Is naiss!

Aa.. mäletate seda postitust, et old habits die hard ja kuidas mu ema istus trepiserval ja rääkis juhtmeta telefoniga, sest oli nii harjunud? Täna avanes mulle koridoris üsna samasugune pilt. Ainult, et sel korral oli peategelaseks mu vanaema.

Mõnus on olla

 

 

 

 

Posted in Uncategorized | 2 kommentaari

Kuidas ma end träna saatel hingetuks kargasin ehk elu esimene BodyCombat

Ma olen elus! Kuid jeeli-jeeli. Mis juhtus? Nagu pealkirjast lugeda võib käisin peojärgsel hommikul kl 11 trennis. Miks? Mu trennis-keha-elu-tippvormi-treeninud-õde, kutsus mu kaasa, sest täna olid kõigile trennid tasuta. Seda, miks liist just BodyCombati peale langes, teab vaid Jumal.

Kohale jõudes piidlesin kaasvõitlejad üle, paljudel kuulusid trennivarustusse isegi need nöörid, mida  kickboxi trennis seotakse kätele poksikinnaste asemel, vabandan, et seda terminit ei tea. Minul neid igaljuhul ei olnud ja tossud olid ka meeste omad (pidin Petsilt laenama, nii naljakas, kui see ka poleks, olid need mulle VÄIKSED- 42 numbrit naise jala ilu. Ma ei näinud hea välja juba trenni alguses, seda mis seisus ma lõpus olin… hea, et trennisaalis peeglid ei purunenud!

See oli ikka väga julm trenn, st. kindlasti ei soovitaks sinna minna inimestel (nagu mina) kes pole muidu üldse trenni teinud. Trenni lõpupoole oli isegi treeneritel keel vestil, minust siis rääkimata. Esimesed 30 minta suutsin normaalselt kaasa teha, aga siis oli küll juba sihuke tunne, et tahaks verd sülitada nii nagu siis, kui koolis karupargis 3000 m ajale tuli jooksta. Kolm minutit ma kaasa ei teinud ja peitsin oma pea saalinurgas häbipärast käterätikusse. Kõik teised tegid kaasa algusest lõpuni, sealhulgas üks väheke paksukesem keskealine naisterahvas, kelle võimeid ma ilmselgelt alahindasin.

Muusika oli sihuke konkreetne träna mille saatel siis tuli teha igasugu vahvaid löögikombinatsioone ja tagumisi. Anni sõnul nägid mu jalalöögid ja käelöögid väga naljakad välja, vastaksin talle samaga: ega temagi kõige proffim ei tundunud. Mu trennipluusil oli lõpuks järel vaid 2X3 cm laiguke, mis oli kuiv, ülejäänud osa oli SOS, kuid minu kõrval oli hiirekarva juustega väike neidis, kelle RIIDED ja isegi NAHK olid trenni lõpus tuhk kuivad. Ma kahtlustan, et tegu oli ufoga.

Minu kannatusi mitte keegi ei mõista, sest all lõunat süües küsis mu ema, et noh kas õhtul koos rattaga sõitma (tema) ja rulluisutama (mina) ka lähme (13 km). “Mina ei mõistnud seda keelt, pöörasin selja ja näitasin keelt!” (luulereast punaste pükstega politsei). Ehk siis, ei emme, ma ei tule kusagile.

Kõige rohkem kardan ma seda, mis mu ihost homseks saand on!

Selline BodyCombat EI OLNUD!!!!!!

https://www.youtube.com/watch?v=XNeYus-VlRs&feature=endscreen&NR=1

Posted in Uncategorized | 3 kommentaari

Svenska flikka …. pro ja väike Hiina naine tramm nr 2

Teadupärast kepitasin meid neidudega Rootsi  kruiisile. Stockholm tervitas meid ilusa ilma, ilusate meeste ja suhteliselt kräbedate hindadega. Sellele vaatamata said drusjaamid midagi nii ihule kui ka hingele. Eveliisil on sukasäärde kogutud kopikad otsa saanud, seega tegin enda omaks vaid ühe wahwa bämbi kampsuni Hõmmist!

Süda laevas pahaks ei läinud, kõvad rohud olid sees. Samas nii kella 2 paiku maismaal oleksin poes peaaegu sussid  püsti visanud, kõik keerles ja loksus. Sama kordus just nüüdsama kodus voodis ka. Mitu tundi pärast maabumist.

Tallinnas juhtus kentsakas vahejuhtum ka. Turist Eveliis saadeti tramm nr 2 peale, et bussijaama jõuda. Väike Hiina (ma arvan) naine astus ühe vanahärra juurde ja küsis: “Excuse me where is Keskturg bus stop (ei hääldanud nii muidugi). Mees ei teinud teist nägugi, naine oli nii segaduses vaatas ringi, lappas meeleheitlikult oma gigant-suuruses Tallinna kaarti. Selja taga olid mul  kaks Vene naisterahvast, küsisin neilt, et äkki nad teavad, kus keskturg on. Muidugi teadsid, teine peatus. Läksin Hiina naise juurde seletasin talle ära, mis värk on. Tänas väga kohmetu “AITÄHHIGA”.

Siis küsis üks vanem naisterahvas, aga millises peatuses peab maha minema, et kuhugi teise kohta saada (ma ei mäleta, kuhu tal minna oli vaja). Vene rahvusest meesterahvas otsustas siis rääkima hakata, selgus, et 1 peatus peale keskturgu.

Keskturu peatus, mina ütlen Hiina naisele, et minge nüüd maha, et see on tema peatus. Vene mees žestikuleerib teisele naisele (kes tahtis ühte teise ohta), et mitte see vaid järgmine peatus. Hiina naine on PAANIKAS. Ei saa aru, et kas tema peab maha minema või ikka järgmises peatuses, ma siis näitan käega, et mine, mine ja juba väike hasart tekkis sisse, sest ma aimasin, et iga moment uksed lahvatavad kinni, lõpuks reaalselt hõikasin talle “get off, this is your stop, get off:D”. Ta siis väljas rääkis muga läbi lahtiste bussiuste edasi, et ” but where is KESKTURG”..mina vastu, et “I have no idea I don´t live here”. Lugesin ta näost välja segadust, pettumust ja hirmu. Seda kuidas väike Hiina naine keskturule jõudis KUI jõudis mina teile öelda ei oska:D

Nalja kui palju.

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Saba on sekundite mäng

Minuarust on veider, et just saba on see, mis reedab koera tuju, hoiakut ja kuidas see kõik võib muutuda kardinaalselt vaid sekundiga.

Silmasin aknast Lordi . Suur hundikoer möödus meie aiast, Lord läks vist väga äksi täis tahtis end teha väga tähtsaks ja seega ta saba oli nagu rakett taeva poole püsti, võiks lausa öelda et joonlauaga mõõdetult. Sekund hiljem tõmbas naabrimees käima muruniiduki, mis Lordi ehmatas, seda mis ta sabast sai võib juba täpsemalt näha mu imetabaselt joonistuselt.

See kõik on sekundite mäng

Posted in Uncategorized | 1 kommentaar